Eddies moments

  Te ju teate seda väga-väga romantilist rookatusega villat, mille sissepääs on kaunistatud sammastega ja mis tundub varjavat salapärast ja meelikõditavat sisemust? Nii see tõesti on, ja tegu on kunstnik Ants Laikmaa enda kujundatud elamuga Taebla kandis, kus praegu asub majamuuseum ja külastuskeskus, korraldatakse teatrietendusi ja õpitubasid.  Jällegi on autoinimestel vaja vaid sõita kultuuripärandit tähistava sildini ja keerata (vasakule või paremale, oleneb, kummalt poolt tulla) Laikmaa teele. Bussiga tulijad aga võivad sattuda kimbatusse nagu mina, kuna Google´i kaardirakendus näitab maja asukohta endiselt valesti, juhatades täielikku padrikusse keset eikellegimaad natuke Taeblast edasi. Tegelikult on vaja maha tulla mitte Taeblas, vaid Laikmaa peatuses. Siis oletegi teeotsal.  Kuna meie eksisime ära ja kõndisime küll mööda Männi teed inimeste suvemajade vahel, küll mööda mättaid ja lõpuks mööda põldu metsa vahele valesti kaardile märgitud punkti otsides, siis pidi murutraktoriga

Terve mu lapsepõlv Viljandis möödus seda puud nägemata. Kuid loodan, ta rõõmustab, et teda just tema pensionipõlves külastasin. Olin tol päeval väga nukras tujus ja põrutasin Viljandist välja, mõtlemata, kuhu lähen.  Aga Kohe, kui nägin puud keset põldu... Läksin lihtsalt istusin tema juurde ja nutsin. Rääkisin puule, kui koledaid asju mulle oli öeldud. Kuidas ma olin püüdnud kedagi aidata, ja tema oli mulle ainult haiget teinud. Kuidas ma tunnen, et mitte keegi ei usu mind. Kuidas ma tunnen, et mu sõbrad ei ole mu sõbrad.  Ja puu vastas mulle. Et ta on ka väsinud ja katki. Et ta tahab ka, et keegi mõistaks, kui raske on sadu aastaid vastu pidada, kui pead kogu aeg tugev olema. Sest sa oled ju tamm. Sa ei tohi kunagi murduda.  Aga mitte keegi ei ole nii tugev.  Tamm ütles mulle: kui oled kurb, tule siia. Ma ei aja sind kunagi ära. Ma ei karju su  peale ega pane sind kahtlema, kas sa oled piisavalt hea. Sõbrad, kes panevad sind süüdi tundma, et sul on tunded ja sa karjatad valu tundes,

Elu on seiklus, kuid arvuti taga istumine ei ole seda mitte. Siiski, pimeda aja tulles ongi just sobiv hetk teha lahti kaust fotodega selle aasta jooksul läbi käidud kohtadest ja nende lugu kirja panna, kui mälu seda vähegi võimaldab.  Reastanud fotod ajatempli põhjal, jäi nimekirja latva üks minu lemmikkohti, mis ikka ja jälle külastama kutsub: Suurupi! Esiteks on see Tallinnale suhteliselt lähedal, teiseks on Suurupi tuletorni perenaine meie hää tuttav, kolmandaks pakub see paik vaheldusrikkust ja kontraste ning kui on saanud piisavalt seigelda, võib minna ühte Eesti kõige vaiksemasse metsatukka ja kuulata sambla kasvamist. Vihje: ta kasvab väga tasa.   Suurupi ülemine tuletorn on ühtlasi meremärk ning geodeetiline punkt, kus mõõdetakse maakoore kerkimist. Põhja-Eestis on see kerkinud 25 aastaga 9 cm, mida on päris palju.  Tuletorni perenaine on minu ja Eddy hea sõber Kristiina.  Hoiatuseks, et tuletorni ülemine platvorm on pisut kaldus, nii et libedal ajal on seal raske kõndida. Aut