Terve mu lapsepõlv Viljandis möödus seda puud nägemata. Kuid loodan, ta rõõmustab, et teda just tema pensionipõlves külastasin. Olin tol päeval väga nukras tujus ja põrutasin Viljandist välja, mõtlemata, kuhu lähen. Aga Kohe, kui nägin puud keset põldu...
Läksin lihtsalt istusin tema juurde ja nutsin. Rääkisin puule, kui koledaid asju mulle oli öeldud. Kuidas ma olin püüdnud kedagi aidata, ja tema oli mulle ainult haiget teinud. Kuidas ma tunnen, et mitte keegi ei usu mind. Kuidas ma tunnen, et mu sõbrad ei ole mu sõbrad.
Ja puu vastas mulle. Et ta on ka väsinud ja katki. Et ta tahab ka, et keegi mõistaks, kui raske on sadu aastaid vastu pidada, kui pead kogu aeg tugev olema. Sest sa oled ju tamm. Sa ei tohi kunagi murduda.
Aga mitte keegi ei ole nii tugev.
Tamm ütles mulle: kui oled kurb, tule siia. Ma ei aja sind kunagi ära. Ma ei karju su peale ega pane sind kahtlema, kas sa oled piisavalt hea. Sõbrad, kes panevad sind süüdi tundma, et sul on tunded ja sa karjatad valu tundes, unusta ära. Nad on ise sisemiselt katki ja neist pole sulle tuge.
Ma ei räägi seda kaastunde äratamiseks, vaid... me oleme puude austajast rahvas. Mingil määral veel siiski. aga me oleme hakanud tammesid raiuma. Me raiume omaenda jalgu. Kuidas me püsima jääme, kui me tammesid raiume? Ja kes siis mulle jääb, sest mul ongi vaid puud...
Viiralti tamm on ehk 700 m Viljandist väljas Viiratsi mäe otsas. ta on tõesti juba üsna ajahambast räsitud. kas keegi kujutaks ette, et mõni sotsiopaadist abilinnapea läheks talle saega kallale? Ei kujuta? Mina praeguseks juba kahjuks kujutan. Sest on neid, kes juba praegu on ohverdanud püsivad väärtused ajutiste vastu, tajumata omaenda surelikkust.
Igaks juhuks siis ka sellest, miks ta Viiralti tamm on. Sest eestlane korraga peab kunstnikest lugu ja vihkab meid. Kuni me oleme elus, räägime me ju nõmedat juttu, kaitseme puid, ei allu reeglitele, ei väärtusta asfalti, raha ja autosid, vaid loodust, ehedust ja unikaalsust.
 |
Viljandi Maastik. Eduard Viiralt.
|
Viiralti graafiline leht tuleb enamikule meelde 10-krooniselt rahatähelt ja mitte kunstiajaloo õpikust. Kuid Tema majesteetlikkus on vastuvaidlematu.
Praeguseks on tamm nagu vanaisa, kelle põlvel istuda ja oma salajasimaid mõtteid pihtida. Või lihtsalt suruda end tema vastu, kuni maailm ei tundu enam nii külm ja tundetu.
Inimväärikus ja vanad puud on hindamatud. Tegelikult ainult nemad mõistavad meid, äbarikke inimlapsi, kes elavad vaid 70-80 aastat. Ka puud tunnevad valu. Ja nad kuulevad meid. Nad teavad, mida nende kohta räägitakse. Minge tammele külla, ta on päris üksildane.
Kommentaarid
Postita kommentaar