Seiklus nr. 4. Viiralti tamm.


Terve mu lapsepõlv Viljandis möödus seda puud nägemata. Kuid loodan, ta rõõmustab, et teda just tema pensionipõlves külastasin. Olin tol päeval väga nukras tujus ja põrutasin Viljandist välja, mõtlemata, kuhu lähen.  Aga Kohe, kui nägin puud keset põldu...
Läksin lihtsalt istusin tema juurde ja nutsin. Rääkisin puule, kui koledaid asju mulle oli öeldud. Kuidas ma olin püüdnud kedagi aidata, ja tema oli mulle ainult haiget teinud. Kuidas ma tunnen, et mitte keegi ei usu mind. Kuidas ma tunnen, et mu sõbrad ei ole mu sõbrad. 

Ja puu vastas mulle. Et ta on ka väsinud ja katki. Et ta tahab ka, et keegi mõistaks, kui raske on sadu aastaid vastu pidada, kui pead kogu aeg tugev olema. Sest sa oled ju tamm. Sa ei tohi kunagi murduda. 
Aga mitte keegi ei ole nii tugev. 


Tamm ütles mulle: kui oled kurb, tule siia. Ma ei aja sind kunagi ära. Ma ei karju su  peale ega pane sind kahtlema, kas sa oled piisavalt hea. Sõbrad, kes panevad sind süüdi tundma, et sul on tunded ja sa karjatad valu tundes, unusta ära. Nad on ise sisemiselt katki ja neist pole sulle tuge. 
Ma ei räägi seda kaastunde äratamiseks, vaid... me oleme puude austajast rahvas. Mingil määral veel siiski. aga me oleme hakanud tammesid raiuma. Me raiume omaenda jalgu. Kuidas me püsima jääme, kui me tammesid raiume? Ja kes siis mulle jääb, sest mul ongi vaid puud...

Viiralti tamm on ehk 700 m Viljandist väljas Viiratsi mäe otsas. ta on tõesti juba üsna ajahambast räsitud.  kas keegi kujutaks ette, et mõni sotsiopaadist abilinnapea läheks talle saega kallale? Ei kujuta? Mina praeguseks juba kahjuks kujutan. Sest on neid, kes juba praegu on ohverdanud püsivad väärtused ajutiste vastu, tajumata omaenda surelikkust. 
Igaks juhuks siis ka sellest, miks ta Viiralti tamm on. Sest eestlane korraga peab kunstnikest lugu ja vihkab meid. Kuni me oleme elus, räägime me ju nõmedat juttu, kaitseme puid, ei allu reeglitele, ei väärtusta asfalti, raha ja autosid, vaid loodust, ehedust ja unikaalsust.
Viljandi Maastik. Eduard Viiralt.

 Viiralti graafiline leht tuleb enamikule meelde 10-krooniselt rahatähelt ja mitte kunstiajaloo õpikust. Kuid Tema majesteetlikkus on vastuvaidlematu. 
Praeguseks on tamm nagu vanaisa, kelle põlvel istuda ja oma salajasimaid mõtteid pihtida. Või lihtsalt suruda end tema vastu, kuni maailm ei tundu enam nii külm ja tundetu. 
Inimväärikus ja vanad puud on hindamatud. Tegelikult ainult nemad mõistavad meid, äbarikke inimlapsi, kes elavad vaid 70-80 aastat. Ka puud tunnevad valu. Ja nad kuulevad meid. Nad teavad, mida nende kohta räägitakse. Minge tammele külla, ta on päris üksildane. 





 

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

(Suur ja) Väike-Pakri: Eddy kõrbes

Kujutis
Ses mõttes, Eddy kõrbes, mina kõrbesin, ema kõrbes, kõik kõrbes, kuuma oli 33 kraadi ja seetõttu ei läinud retkel kõik päris plaanipäraselt - või ütleme hoopis plaanid jäid puudulikuks ja oleks tulnud eelnevalt uurida rohkem kaarti, kabariiti ja kõike muud. Laev Ahto 11 väljus Paldiski Lõunasadamast, kuhu polnud nii lihtne jõuda kui maikuus luurel käies oletasin. No saab, aab ka otse raudteejaamast, ent tuleb kakerdada piki kraavi ja rööpaid, kus liiguvad naftavagunid. Niisiis, kõndisime kõigepealt 2,8 km mööda Rae tänavat ja Rae põiki, terminali aadress on Rae põik 10. Sealt võttis meid valge bussi peale korraldaja Toomas, kellega olin tuttav juba kitarriklubist. Kuna teekond üle lahe kestis vaid pool tundi, ei kästud meil päästeveste selga panna. Parem oli, sest juba kiskus palavaks. Saarel randusime otse kaldale, ei mingit silda; sama tegid Kurksest alustanud kiirkaatrid. Olin otsustanud Pakrireiside pakutud variandi kasuks kuna Paldiskisse on rongiga lihtne jõuda, Kurksesse aga e...
Lisateave

Odini kalmukünka saar Odensholm.

Kujutis
Kalkuleeri kuidas tahad, Osmussaarele jõudmiseks JA sealt tagasi saamiseks oleks meil tulnud 9 kuni 25 ülemäärast kilomeetrit jalgsi läbida. Isegi bussiga reisides pidanuks kodunt välja minema kell 7, ja kohal oleks olnud väga napilt enne laeva väljumist (kui me just ei tahtnud seal olla 3 tundi varem ehk kell 9, misjuhul tulnuks istuda bussi nr 146 Balti jaamas 5:55 ja hüpata Laimi peatusest bussile nr 15 Dirhami. Ei, oota: see buss ei sõida pühapäeval!). Hullem oli tagasiteega, sest pärast kella poolt viit ei lahkunud Dirhamist midagi enne järgmist päeva. Õnneks on mul sõpru, kes alati aitavad kastanid tulest välja. Aga me ju ei tea kui kaua miski autoga aega võtab, seega olime Dirhamis juba kell 11. Jõudeajal saime kive korjata, vees sulistada ja nõrkemiseni pildistada väga maalilist looduslikku rannikut.  Odensholmi ehk Osmussaarele läksime Arabellaga. Osmussaare reiside uus kava on juba üleval ja vabu kohti veel on, saate minna!  Enne meid läks teele paat Sleipnir, mi...
Lisateave

Tagantjärgi targemaks. Suurupi!!!

Kujutis
Elu on seiklus, kuid arvuti taga istumine ei ole seda mitte. Siiski, pimeda aja tulles ongi just sobiv hetk teha lahti kaust fotodega selle aasta jooksul läbi käidud kohtadest ja nende lugu kirja panna, kui mälu seda vähegi võimaldab.  Reastanud fotod ajatempli põhjal, jäi nimekirja latva üks minu lemmikkohti, mis ikka ja jälle külastama kutsub: Suurupi! Esiteks on see Tallinnale suhteliselt lähedal, teiseks on Suurupi tuletorni perenaine meie hää tuttav, kolmandaks pakub see paik vaheldusrikkust ja kontraste ning kui on saanud piisavalt seigelda, võib minna ühte Eesti kõige vaiksemasse metsatukka ja kuulata sambla kasvamist. Vihje: ta kasvab väga tasa.   Suurupi ülemine tuletorn on ühtlasi meremärk ning geodeetiline punkt, kus mõõdetakse maakoore kerkimist. Põhja-Eestis on see kerkinud 25 aastaga 9 cm, mida on päris palju.  Tuletorni perenaine on minu ja Eddy hea sõber Kristiina.  Hoiatuseks, et tuletorni ülemine platvorm on pisut kaldus, nii et libedal ajal on...
Lisateave