Tagantjärgi targemaks. Suurupi!!!

Elu on seiklus, kuid arvuti taga istumine ei ole seda mitte. Siiski, pimeda aja tulles ongi just sobiv hetk teha lahti kaust fotodega selle aasta jooksul läbi käidud kohtadest ja nende lugu kirja panna, kui mälu seda vähegi võimaldab. 
Reastanud fotod ajatempli põhjal, jäi nimekirja latva üks minu lemmikkohti, mis ikka ja jälle külastama kutsub: Suurupi! Esiteks on see Tallinnale suhteliselt lähedal, teiseks on Suurupi tuletorni perenaine meie hää tuttav, kolmandaks pakub see paik vaheldusrikkust ja kontraste ning kui on saanud piisavalt seigelda, võib minna ühte Eesti kõige vaiksemasse metsatukka ja kuulata sambla kasvamist. Vihje: ta kasvab väga tasa. 

 Suurupi ülemine tuletorn on ühtlasi meremärk ning geodeetiline punkt, kus mõõdetakse maakoore kerkimist. Põhja-Eestis on see kerkinud 25 aastaga 9 cm, mida on päris palju. 
Tuletorni perenaine on minu ja Eddy hea sõber Kristiina. 
Hoiatuseks, et tuletorni ülemine platvorm on pisut kaldus, nii et libedal ajal on seal raske kõndida.

Autoga pole teil probleemi otse tuletorni juurde sõita. Sinna pääseb aga väga lihtsalt ka bussidega. Balti jaamast võite istuda Harjumaa Liinide bussile number 129 (Tallinn-Tabasalu-Suurupi), kuid maha tuleb minna mitte Suurupi peatuses, ja ka mitte Tuletorni peatuses, vaid Orava peatuses ja sealt jalutada mööda, ülla-ülla, Tuletorni teed umbes 900 meetrit ning oletegi kohal. Tuletorni peatusest otse sinna ei pääse!

Ülemise tuletorni ümbrust kaunistab imeline roosiaed. Taga-aias on kiik ja lehtla, kus paarikesed kurameerivas käivad. Värava ees on imeline nikerdatud raam, milles saab selfisid teha. 
Alumine tuletorn seevastu on eravalduses ning enamasti avatud vaid laupäeval ja pühapäeval ettehelistamisega ning vaid suveperioodil. 
Et sinna pääseda, tuleks sama bussiga veel pisut edasi sõita, minnes maha Munakivi tee peatuses ning edasi mööda Pärtli teed või siis alguses vööri teed ja pöörata sealt ülespoole Pärtli teele. Vahepeal möödute ka Suurupi merelõukast ning vabadusesambast. 
On nii loodust, ehitisi, külaelu, keegi värvib planku kuni naine ta peale karjub ning naabrimees summutab seda trimmeri helidega. Nagu ütlesin, vaheldusrikas. 

kui teil ilusatest asjadest kõrini saab, siis võite minna teise suunda ja otsida üles Peeter Suure Merekindluse varemed, tueljuhtimispunkti või sireenijaama. 

Kahuripatareide varemed on massiivsed ja hästi säilinud, kuid suures osas võssa kasvanud. Ettevaatust, palju rästikuid. palun ärge neile haiget tehke. 

Kui teil militaarobjektidest ja üldse inimeste kätetööst ka kõrini saab, siis võite minna salaranda, aga sinna võiks teid mõni mittevabatahtlikust taksojuhist sõbranna, kelle te ämbritäie maasikate ning pudeli rabarbriveiniga nõusse saate, et ta seisaks kaldl tuule käes, kuni te oma mängurebasest 500 fotot teete ja palute tal koos teiega päikeseloojangut oodata. 


Põhimõtteliselt võiks Suurupis mitu päeva seigelda ja ikka oleks veel, mida seal vaadata. Peale selle kasvab poolsaarel kevadeti tohutult nurmenukke, kes te siin nurmenukuteed armastate. 

Võtke kindlasti kaasa vett ja veidi näksimist. Meie pistame alati kotti ka glükoosidropse (sidruniga), rosinaid ja mandleid (magneesium), sest jalad saavad vatti kõvasti. Igaks juhuks võib piserdada peale lavendliõli, sest sääskedele ja parmudele olete muidu ise paras vaatamisväärsus. Head seiklemist!






















Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Odini kalmukünka saar Odensholm.

Seiklus nr. 5. Rahvusromantika Ants Laikmaa moodi.

Seiklus nr. 4. Viiralti tamm.