(Suur ja) Väike-Pakri: Eddy kõrbes

Ses mõttes, Eddy kõrbes, mina kõrbesin, ema kõrbes, kõik kõrbes, kuuma oli 33 kraadi ja seetõttu ei läinud retkel kõik päris plaanipäraselt - või ütleme hoopis plaanid jäid puudulikuks ja oleks tulnud eelnevalt uurida rohkem kaarti, kabariiti ja kõike muud. Laev Ahto 11 väljus Paldiski Lõunasadamast, kuhu polnud nii lihtne jõuda kui maikuus luurel käies oletasin. No saab, aab ka otse raudteejaamast, ent tuleb kakerdada piki kraavi ja rööpaid, kus liiguvad naftavagunid. Niisiis, kõndisime kõigepealt 2,8 km mööda Rae tänavat ja Rae põiki, terminali aadress on Rae põik 10. Sealt võttis meid valge bussi peale korraldaja Toomas, kellega olin tuttav juba kitarriklubist. Kuna teekond üle lahe kestis vaid pool tundi, ei kästud meil päästeveste selga panna. Parem oli, sest juba kiskus palavaks. Saarel randusime otse kaldale, ei mingit silda; sama tegid Kurksest alustanud kiirkaatrid. Olin otsustanud Pakrireiside pakutud variandi kasuks kuna Paldiskisse on rongiga lihtne jõuda, Kurksesse aga ei vii ühtegi bussi. Liikudes autota nagu meie, teeb see planeerimise keeruliseks. Kiirkaatrisse mahtus 5, meie laeva 14 inimest. Saarel tasuks laenutada rattad, ent see teeb reisi kaks korda kallimaks. Meie maksime 20 euri nägu edasi-tagasi sõidu eest. siis tuleks 40. Hakkasime alguses minema Suur-Pakri suunas ja jõudsime ka väravani kahe saare vahel (otseselt, see on veiste takistamiseks), kuid pöördusime tagasi ja otsustasime hoopis suunduda pankrannikule. Ilm läks nii palavaks, et pea käis ringi. Suurte pingutustega jõudsime pangani. Joonistasin pisut ja siis liikusime edasi, õigemini tagasi. Sadamasse naastes olime nii jõuetud, et lebasime, üks puu all latva vahtides, teine madalas rannaäärses vees, kus paekivist astmed moodustasid mõnusa istevanni. Jõin seal Paldiski taga tiirlevaid tuulegeneraatoreid vaadates linnasekalja ning kaalusin, kas saata sõbrale pilte, aga me polnud enam sõbrad, nii et... Minu telefoni Google Maps väitis, et olen Austraalias. Palju ei olnud puudu. Järgnes veel tagasitee raudteejaama. Rongis näitas luger 40 000 sammu. Olin ära põlenud ja Eddy mudane, aga... me kohtusime oma lemmiklauljaga. Eert Sundja kirjutas sealsamas, meie kõrvalvahes uusi laule. Imelikud hetked ja juhused, etteplaneerimatud üllatused ja mõnikord saatuse vingerpussid on need, mis muudavad lihtsalt matkamise seikluseks.